Juhan Liiv ja tema luule
Ja armas päikse läik;
Siin väljad nõnda viljakad
Hea kraavi kaldal käik!
Siin kari tuleb karjamaalt,
Mets laulust kõliseb
Ja igalt, ihalt raal
Mu noorus heliseb!
Siit koduõhk mind tervitab
Kui siidikäega,
Tuul teele tervist vastu toob,
Nii õnnis olen ma!
Siin olen nõnda vaene ma
Ja nõnda rikas ka:
Mu tutvad kõik on minuga
Ja mina nendega.
*
Sügis
Igav liiv ja tühi väli
Taevas pilvin:
Jõuan tulles metsa äärde,
Tuleb nõmmetee.
Männi roheline samet,
Üksik metsatee:
Pedak heleroheline,
Kask kuldkollane.
Pedak heleroheline,
Kask kuldkollane!
Nõmm on sügisele
Langend kaenlasse.
*
Tulevik
Mis on, mis paistab kaugel merel....
Kas laev sealt tuleb? Mis ta toob?
Või udu hall? Või mõttekuju,
Mis hing vast ise endal loob?
Ei, laev ta on mu kauge lootus;
Ta peab, ta peab kord tulema!