Veenuse atmosfäär
Veenusega on
asi keerulisem. Kui seal kunagi oligi ookeane, siis neis ei saanud vesi olla palju alla
keemispunkti. Seega oli Veenuse atmosfäär pidevalt veeauru täis ja see oligi kriitiline
erinevus, mis viis nende kahe planeedi saatused lahku. Veeaur on parim
kasvuhooneefekti põhjustav gaas, mida teadus tunneb. See on nähtavale valgusele
läbitav, aga peegeldab infrapunakiirgust. Kui päikesekiired langesid noorele ja
aurusele Veenusele, siis väike osa neist tungis läbi pilveudu pinnani, kus neeldus.
Kuumad kaljud kiirgasid Päikese energiat atmosfääri tagasi infrapunase
soojuskiirgusena, mis aga püüti paksu veeauruloori poolt täielikult kinni. Nii püsis
Veenus kuumana.
Samal ajal lõhkus Päikese ultraviolettkiirgus kõrgel atmosfääris veeauru molekule
tema koostisosadeks vesinikuks ja hapnikuks. Vesinik aga on nii kerge, et olles
vabanenud oma raskemast partnerist hapnikust, lendus kosmosesse. Veidi hapnikust