Iidsete aegade lood 1
Väravate ees
seisid hoorid, kolm nägusat aastaaegade jumalannat, kes ajasid pilvi eemale, et pea
kohal oleks alati sinine taevas. Päike kallas nende üle ühtejärge oma kuldset valgust
ning ükski pilv ei heitnud neile varju. Nois valgusküllastes kodades ei tuntud
vihmasadu ja iilagi ei puhunud seal tuul. Kunagi polnud külm ega palav, vaid ikka
imeilus ilm.
Üksnes siis, kui jumalad ära olid, heitsid hoorid losside üle varjava pilveloori.
Kui aga surematud naasid, ajasid kolm jumalannat pilved laiali ja taas sätendasid
jumalate särvad lossid kuldses hiilguses.
Kaugel all katsid maad pilved. Seal järgnesid kevadele ja suvele sügis ja karm
talv. Rõõmule järgnes mure. Ja jumalaile polnud tundmata kibedad kurbusehetked,
kuid jumalate juures pole kurbusel pikka iga ja rõõm ei jää kauaks eemale.
Elu Olümposel oli ilus. Oma olengutel sõid jumalad ambroosiat ja jõid nektarit