Heiki Vilep ja uusim lastekirjandus
vähe. Algupärandeid ilmub vähe, mainimisväärsed uustulnukad on 90ndate lõpul Ilmar
Trull koguga ,,Lõbusad luuletused" (1998) ja sel sajandil Valeria Ränik koguga
,,Luulepere pereluuleraamat" (2001) ning Heiki Vilep koguga ,,Tere!" (2002).
Lastekirjanduse uurija R. Krusteni sõnul äratab kõige rohkem lootusi Räniku ja Vilepi
looming. (Krusten 2004: 120).
Ränik on lisaks sellele kogule äsja avaldanud lasteluulekogu ,,Valgust täis suur
pilvealune tuba" (2007), Vilep on olnud jätkuvalt produktiivne ning jõudnud lisaks
avaldada 3 lasteluulekogu. Loodetavasti aitavad Vilepi luuletused täita Ott Arderist ja
Henno Käost jäänud tühikut eesti lasteluule maastikul.
Tuginedes Vilepi luule retseptsioonile võib väita, et autori luuleraamatud on meie
kriitikas pälvinud harvanähtavalt üksmeelset tunnustust. Peale kahe esimese luulekogu
ilmumist nimetas lastekirjanduse uurija R. Krusten Vilepit koguni meistriklassi
nominendiks
annaabi.ee 
