Keskaeg
ajal ( 923. 973. ) oli kogu riik juba kindlalt valitseja võimu all. Otto suutis
jagu saada ka pikka aega Saksamaad rüüstanud ungarlastest- nii oli Otto 1. tõusnud kõige tugevamaks valitsejaks Lääne-Euroopas ja hakkas
mõtlema keisrivõimu taastamisele. Peagi tuli selleks sobiv juhus. Itaalia feodaalid tülitsesid omavahel ja osa neist kutsus Ottot endale appi.
Abipalujate seas oli ka Rooma paavst. Aastal 962, kui Otto palvel oma väega Saksamaalt Itaaliasse tungis, kroonis paavst ta pilulikult Rooma
keisriks. Keisrivõim Lääne-Euroopas oli taastatud.
Taastatud keisririiki hakati nimetama Püha Rooma riigiks. Keisritele allusid Saksamaa, Põhja- ja Kagu-Itaalia, Burgundia ( tänapäeva
Prantsusmaa kaguosa ) ja Tsehhimaa. Teiste Euroopa maade valitsejad nende ülemvõimu ei tunnistanud. Omagi riigis ei suutnud keisrid alati
võimu kindlalt enda käes hoida, alatasa tuli neil tegemist teha sõnakuulmatute suurfeodaalidega. Keisrid olid rahvuselt sakslased ja ennekõike
Saksa kuningad