Kevad Marie Underi ja Henrik Visnapuu luules - luuleanalüüs
kate. / Õunapuude õite valgus / valgemaks teind tunni, / ons see jälle mingi algus?... / Elama end sunni!"
Underi looduskirjeldused annavad kevadele tema luules erilise sära, mingi salajase hõõguse, mida
kaugeltki igaüks kevades ei näe. Tekib isegi väike kadedus - temale oli kevad ilusam? Igatahes on see
kaunis aastaaeg ka raamatulehtedelt elamus, kui lugeda Marie Underi luulet. Üks piltlikumaid on stseen
"Stantsidest" -
Kui lõhnav roosa siidist päevavari
mu üle kummardumas õunapuu;
ning sõstrapõõsas herneshaljas mari
on koorund õiest alles maigutu;
ning sirelite riisivalge sari
end lõhnanõrgel painutamas ju;
võililledes on rohtu langend tähti,
mis talvel taevas virvendamas nähti.
Henrik Visnapuu ei väljenda niiväga suurt ootust seoses kevade tuleku ja veteminekuga, pigem ta lihtsalt
annaabi.ee 
