Johan Huizinga "Keskaja sügis"
luukere viimase detailini paikapandud kujutises kivistub elav tunne. (160)
Surmakujutlust võib pidada hiliskeskaja vaimuelu ntks üldiselt: see on otsekui mõtte
voolamine, liiva jooksmine pilti. Vaimuelu kogu sisu tahab väljendada end kujustamisest,
kuid kogu kuld vermitakse väikesteks õhukesteks müntideks. Esineb piiritu vajadus anda
kõigele pühakule piltlik kuju, igale religioosset laadi kujutelmale lõpetatud vorm, nii et see
söövitub ajusse teravalt trükitud pildina. See kalduvus piltlikule kujutamisele viib kogu
pühaduse pidevalt ohtu kas tarduda või välispidiseks muutuda. (161)
K.aegse kristlaskonna elu kõigis tema suhetes on läbi põimitud, lausa küllastatud religioossete
kujutelmadega. Pole 1-ki asja ega 1-ki toimingut, mida ei viidaks lakkamatult suhtesse
Kristuse ja usuga. Kõik on häälestatud kõigi asjade religioossele mõistmisele ja hingesttulev
usk teeb läbi tohutu arengu. Kuid selles küllastatud õhustikus ei saa religioosne pinge, tõeline