Ainekursuse “Folkloristika alused” kordamisküsimused eksamiks (2015)
žanrisuhteid, üldprobleeme“ (Tartu, 1997)
38. Arutle [P. Voolaiu artikli põhjal] kommunikatiivse ja
mittekommunikatiivse grafiti erisuste üle.
Ka grafitit kui kirjalikku kultuuriilmingut saab käsitleda rahvaluule olulisemate
omaduste alusel – folkloor püsib ja levib kommunikatsiooniprotsessis, olles ühtlasi
ise sotsiokultuuriline protsess, millele on omane pidev muutumine.
Kindlasti kuulub grafiti nende nähtuste valdkonda, kus “verbaalsel keelel ja
piltkujunditel pole praktilises kommunikatiivses rakenduses tihti selget ega
üheselt määratletavat vahet, vaid need vallutavad teineteise territooriume ning
on optimaalses funktsioneerimises sageli vastastikku sõltuvad”, grafiti võib
sageli olla pilttekst, mis realiseerub pildi ja sõnateksti kooseksistentsis, kus
kumbki on teisest tähendust kaotamata lahutamatu, kuigi formaalselt eristatav.
Rõhutades grafiti territooriumiloomise ja piiristamise funktsioone, on Anti Randviir