"Mäeküla piimamees" Eduard Vilde
alumine kivist kord; valgeks lubjatud müüris pilutlevad aknad ilmutavad ruumide elatavust. Tänavu
paigatud pilbaskatus ja värskelt valgendatud korstnad aitavad pildi nägu veel kirjumaks teha. Hoonel on
midagi mõne hiigla-looma luukerest, millelt kullid liha juba ära on kandnud.
Auahnust ei või Kremeritele sellepärast ette heita. Tal on ainult paar vana armastust: haruldased
sigaripitsid, tuhatoosid, salvrätiku-rõngad ja taskunoad ning märksa odavama naisteenija asemel piltilusat
prisket kammerteenrit ümmardajaks peab.
Harilikult valib härra von Kremer hommikuseks jalutuseks kõige pikema teeharu - selle, mis karjamõisa
viib. Teise, veidi väiksema tiiru ristleb Kremer õhtupoolikul ära. Seepeale järgneb päevakava huvitavam
punkt: lehmalüpsi pealtvaatamine karjataras. Enne sängiheitmist loeb Kremer haigutades veel mõne
veeru "Revalsche Zeitungit" ning paar peatükki raamatute raamatut, enamasti Saalomoni tarkust, sest
muud kirjandust tal majas ei ole
annaabi.ee 
