"pillutuna" - 1 õppematerjal

V. Hugo Jumalaema kirik Pariisis terve raamat

Paistis, et ta kiirustab vältima alandavaid palveid, ega taha sugugi, et üks vennike säärases olekus teda teretab ja ära tunneb. See preester oli ülemdiakon Claude Frollo. Pilv Quasimodo näol tumenes veel enam. Vahel ilmus sinna küll ka naeratus, aga see oli täis kibedust, lootusetust, sügavat nukrust. Aeg kadus. Vähemalt poolteist tundi oli Quasimodo juba seal püsinud vaevatuna, häbistatuna, teotatuna, peaaegu kividega surnuks pillutuna. Äkki raputas ta uuesti oma köidikuid ja nii meeleheitliku ägedusega, et kogu ehitus värises. Senise kangekaelse vaikimise asemel kostis ta kähisev ja metsik hääl, mis pigemini haukumist kui inimese häält meelde tuletas ja hurjutuste suminast üle käis: «Juua!» 1 2 9 See hädakisa ei äratanud kaugeltki mitte kaastundmust, vaid hoopis tõstis lõbusat tuju treppi ümbritsevas tublis Pariisi lihtrahvas, kes summas koos tol ajal põrmugi vähem julm ja