Torm - Lühike ülivõrre, lühike mitmus
eest mitte. Kuid suur oli ta üllatus, kui hääled, muretuimad, mida ta eales enne
kuulnud, vaibusid. Bard julges kübara alt veidi piiluda, kuid sealsamas tõmbus
üllatunult tagasi kaks paari rohelisimaid silmi põrnitses talle sõbralikult vastu, täis
säravat aukartust ja lapselikku uudishimu.
,,Kuidas te nii teete?" päris vanem laps.
,,Mida?" ei suutnud bard mõista mitte kunagi enne polnud keegi temaga
avameelseimalt vestelnud.
,,Mängida seda kaunist viisi pillikeeltele pilkugi heitmata."
Bard naeratas ja lausus: ,,Neid vanu hällilaule olen teadnud nii kaua, et nad on
saanud osaks minust. Iga kord, kui näen päikeseloojanguis lillepäid, pilvi, järvi, põlde
või kõrgeid tornilippe, meenub mulle mu kodu, kuhu kord naasema pean, et mitte eal
enam seigelda."
,,Miks mitte praegu, kui nii igatsete?" uuris pisem, julgelt sõrmi üle harfi
libistades. Magusad helid kajasid alleel uinutavalt vastu.
annaabi.ee 
