Eesti Kirjanduse Ajalugu II
1917 kuulus „Siuru“ rühmitusse. Debüütkogu 1917 „Amores“, „Jumalaga,
Ene!“, „Hõbedased kuljused“ ja „Käoorvik“ sisaldavad mehelikust vaatenurgast loodud armastuslüürikat, mida pingestab
Visnapuule olemuslik lüürilise enesetunnetuse sisemine vastuolu. Visnapuu luules on kontrast eleegiliselt hella, imetlev-
igatseva, pühalik-harda tundeavalduse ja ülima sensuaalse avameelsuse, vahel frivoolsuseni küündiva meelterõõmude
pillerkaare ja sellele järgneva pohmelusliku armutülgastuse vahel. Armutülgastus võib väljenduda küünilistes
mõnituslauludes. 1920 luulekogus „Talihari“ ilmneb autori sisemine lõhestatus vahekorras ühiskonna ja kodumaaga. Ta
lähtub konkreetsetest seikadest, millega kuulutab humanistlikke ideaale ja taunib vägivalda, mida põhjustavad okupandid.
Ta otsib vägivallale lahendust isamaalises tundes. Ekspressionistliku stiili mõjud avalduvad selles kogus autori isikupärast