Giuseppe Verdi
ägedat võitlust peeti, kritiseeris eesrindlik haritlaskond imporditud "italomaaniat" väga teravalt.
Vene muusikuid vihastas keiserlike teatrite üleolev suhtumine poolvägisi, halvasti ja
minimaalsete kulutustega lavastatud vene oopereisse, häirisid autorite mõtteid moonutavad
kärped. Sellal kui kodumaiste ooperite puhul iga väljamaksmisele kuuluvat rubla korduvalt
sõrmede vahel veeretati, toodi itaalia omad uskumatu toreduse ja pillavusega lavale. Realistlike
vene ooperite eest seisjaid segas itaallaste ülepaisutatud romantilisus, meloodia paigutine
sabloonsus, orkestri osatähtsuse alavääristamine ja muu igavalt tavapärane. Ehkki nimetatud
regressi eitamine on ajalooliselt mõistetav, jäeti poleemika ja kritiseerimise tuhinas itaalia
ooperi head küljed hoopis märkamata. Verdi teostes leiduvaid itaaliapäraseid puudusi arvustades
hinnati tema loomingut ebaõiglaselt ning vaidlused pro et contra kaldusid äärmusse.