Erasmus Rotterdamist
kuulsuse lagipunkti: sadu aastaid pole Euroopas kedagi kuulsamat olnud.
Kuuekümnesena, väsinuna ja kurnatuna, istub Erasmus Freiburgis taas oma raamatute taga.
Aina rohkem kuivab väike keha kokku, aina rohkem sarnaneb õrn kortsuline tuhande kurruga
nägu pärgamendile, mis on täis kirjutatud müstilisi märke ja kirjatähti, ning mees, kes kunagi
kirglikult uskus maailma ülestõusmisse vaimu läbi, inimkonna uuenemisse puhtama
inimlikkuse läbi, muutub ajapikku kibestunuks, pilklikuks ja irooniliseks. Tujukana nagu kõik
eakad vanapoisid, kurdab ta aina teaduste allakäigu, vaenlaste pahasoovlikkuse, elukalliduse
ja petistest pankurite üle, halva ja hapu veini üle; suur pettunu tunneb end üha võõramana
maailmas, mis ei taha rahu hoida ning kus kirg iga päev mõistust, vägivald õiglust tõurastab,
Ta süda on ammu unine, kuid mitte käsi, mitte imepäraselt selge ja helge aju. Üksainus
sõbratar, vanim ja parim, istub ustavalt ta kõrval töö