"Unustatud Väärtused"
mingil põhjusel laua äärde jõudnud, siis sööma ei hakatud. Enne toidu kallale asumist, loeti
söögipalvet, millega tänati jumalat toidu eest. Söömise ajal ei räägitud, kuna see oli pühalik
sündmus. Aja möödudes kujunes söögilauast koht, kus pere tuli kokku ja suhtles omavahel, seal
arutleti erinevate asjade ja murede üle. Tänapäeval kui öelda mõnele sõbrale, et pean koju minema,
kuna mul on kell 18:00 perekondlik õhtusöök, võib langeda väga imelike pilkkude osaliseks. See
tuleneb kiirest elutempost ja materiaalsete väärtuste esile kerkimisest. Kiire eluga kaasas käimiseks
peab palju ,,rabelema". On perekondi, kus mees ja naine Käivad erinevatel aegadel tööl ja kohtuvad
ainult nädala vahetustel. Selline elu ei ole just eriti meeldiv.
Surnuaias jalutades kohtab paljusid haudu, mida keegi enam ei külasta. Mitte et puuduks
keegi, kes neid korras hoiaks, vaid kahjuks ei peeta enam oma kadunud lähedaste külastamist eriti
oluliseks