Eel kõige oli tegemist poliitilise pilke ja satiiriga. Olulisel kohal oli komöödias peategelaste sõnasõda ehk agoon ning komöödiale eriomasena ka parabaas- väljumine lavalisest tinglikkusest ja tegevusest: koor võttis maskid eest ning rääkis otse sõnu, mida autor iganes soovis neil öelda lasta. Vana-atika komöödia suurmeistriks oli Aristophanes, kelle 44 komöödiast on meieni jõudnud 11. Tema peamiseks pilkeobjektideks olid need kes taotlesid Peloponnesose sõja jätkamist Sparta vastuiga hinna eest kuni võiduka lõpuni. Selliseks puhtpoliitiliseks komöödiaks on näiteks ,,Ratsanikud". Teiseks pilkeobjektiks olid need filosoofid ja kirjamehed, kelles Aristophanes nägi traditsiooniliste eetiliste väärtuste kõigutajaid ja rahva moraali rikkujaid. Pidevalt tögas ta Europidest, ka pärast viimase surma lavastatud komöödias ,,Konnad". Komöödias pilved
moraalsed omadused, mitte aga väline positsioon “Joseph Andrews” (1742) – “Pamela” paroodia “Tom Jones”(1749) – kelmiromaani jooned, esseistlikkus, palju tegelasi ( u 180), põnevad situatsioonid ja seiklused, huumor ja koomika; leidlaps Tom Jonesi lugu “Amelia”(1752) Tobias George Smollett (1721-1771) -luule, näidendid, poeemid, romaanid (5) -dehumaniseerimine – tegelased satuvad igasuguste viperuste ohvriks, nad on pilkeobjektideks; eesmärk rõhutada meelepaha seltskonnas valitseva julmuse vastu. Elu on üldse talutav niivõrd, kuivõrd ta on talutav koomilisena. “Roderick Randomi seiklused”(1748) – mina-tegelane jutustab oma seiklustest – osav, kaval, pääseb kõigist äpardustest ja õnnetustest; kelmiromaan; tõetruu mereelu kujutamine “Peregrine Pickle’i seiklused”(1751) “Krahv Ferdinand Fathomi seiklused”(1753)
annaabi.ee 
