Massikommunikatsiooni ja Eesti ajakirjanduse ajalugu
alalhoidlikus ei tähendanud hoidumist ühiskonnakriitikast ega teravast
probleemikäsitlusest. Luigat ja "Päevalehte" trahviti korduvalt kriitiliste artiklite eest,
näiteks kubermanguvalitsuse ametnike tegevuse kohta. Luiga autoriteet enne Eesti
iseseisvumist oli Tallinna volikogus arvestatav, sellele apelleeris näiteks Konstantin
Päts, paludes vahendada oma märgukirju, arupärimisi ja ettepanekuid.
Kuna Luiga arvates oli lugejal vaja nalja ja satiiri, asutas ta "Päevalehele" nalja- ja
pilkelisa "Sarjaja" (ilmus 1912-1914).
Ometi algas aasta 1913 "Päevalehe" toimetuses ühise kirjaga Georg Eduard Luigale,
väljendades teravat rahulolematust toimetaja kuldse kesktee suunaga. Eduard Virgo
kirjutas oma sõbrale Eduard Vildele: "Tulime kokku ja tegime liidu Luiga vastu.
Esinesime siis ühiselt kirjalikkude "soovidega", mille kaudu endi vabadusele
garantiisid nõudsime." "Päevalehe" ajakirjanikud ei olnud rahul, et toimetaja oli
nende sõnavabadust piiranud
annaabi.ee 
