A.dumas Kolm musketäri terve raamat
südametunnistusega, armastajad -- meie päevade karmi pedantsusega ja vaesed --
issanda seitsmenda käsuga. Athos oli tõepoolest erakordne inimene.
Ja siiski võis näha, kuidas see suursugune natuur, kaunis olend, peen loomus pöördus
märkamatult materiaalse elu poole, nii nagu raugad langevad füüsilisse ja vaimsesse
nõrkusesse. Athose halbadel tundidel, mida juhtus sageli, kustus tema olemuse helge pool
ja kõik tema hiilgavad omadused vajusid otsekui pilkasesse öösse.
Pooljumal kadus, järele jäi vaevalt inimene. Pea norus, silmad tuhmid, kõne vaevaline
ja kohmakas, vaatles Athos tundide kaupa kas oma pudelit ja klaasi või Grimaud'd, kes,
olles harjunud märguande peale kuuletuma, luges oma isanda elutust vaatest tema viimse
kui soovi ja täitis need silmapilkselt. Kui nelja sõbra kokkutulek sattus niisugusele
hetkele, siis oli meeletu pingutusega öeldud sõna kõik, millega Athos võttis osa
vestlusest
annaabi.ee 
