„Väljatõukamine ja survele allumine August Kitzbergi näidendis „Libahunt“
Seda teeb ta selleks, et näidata inimestele, kui vastikult nad
temaga käitunud on. Hunt kui sümbolloom selles raamatus on mitmetähenduslik. Tiina kui
hunt vaba, julge ja sõltumatu esindab hundi kui looma häid omadusi. Tiinat ja tema ema
hukkamõistev kogukond aga halbu. Karjainstinkti ajel tegutsedes on nad ise kui murdev ja
halastamatu hundikari, kes hävitab julmalt ja üksmeelselt endast teistsuguse.
Ta lõpetab oma jutu mõttega, et tema vastupidiselt pilkajatele on vaba ning teeb mis tahab,
läheb kui tahab, lausub veel, et ta põlgab neid ning seab seejärel sammud uhkelt metsa poole.
Tiina sõnavõtt oli meeletult mõjuv inimestele ta ümber, kõik tarretusid ning kuulatasid
tähelepanelikult mida tal öelda oli. Siis, kui Tiina metsa poole minema hakkas ei järgnenud
talle keegi, inimesed olid justkui tema jutu mõju all. Peale seda kui Tiina juba metsa
sügavustesse oli kadunud, kostus peale vaikust Vanema Naise ehmunud hääl ,,Püha Jumal!
annaabi.ee 
