Mart Saar
oli õigus.
Saar oli kuidagi imeliselt silmapaistev, kõhn haiglaselt põlevate silmadega poiss. Kogu
tema olekus oli midagi ebaloomulikku, ta hoidus eemale koolivendadest, oli kurt ulakustele,
elas nagu kuskil eri maailmas. Tema haruldaselt arenenud esteetiline meel ei lubanud talle
vähimatki korratust riietel, mistõttu ta kogu oma iseärasustega muutus poiste
pilkemärklauaks. Kuid peagi pidid poisid veenduma, et see oli siiski väga hädaohtlik, sest
Saar ei mõistnud pilkajatega nalja. Tema äge viha võttis mõnikord õige üleloomuliku ilme,
nii et poisid julgesid vaid Saare seljataga teha oma märkusi ja järele aimata tema äkilisi
liigutusi ja spontaanset käitumist. Nagu öeldud, orelimängus üllatas ta meid kõiki. Kuigi
kohe algul sümpatiseerisin temaga, siiski hiljem veel pidin võõrastavalt eemale astuma tema
mängu ajal: ta nägu avaldas mingit ürgjõulist elamust ja ta pilk otse õgis noote. Kiriku
annaabi.ee 
