Tõde ja Õigus II Terve tekst
seesama. Kõvendab mälu! Minul on ta kole nõrk! Tõenduseks võõras tekk ja padi Siberis sinu
asemel. Tahad minna neid kohe tooma? Võib ka kohe. Jah, mnemoonika, mnemoonika, pea
meeles!" hüüdis Tigapuu järele, kui Indrek läks tekki ja patja tooma, sest äkki tundis ta, et mida
varem ta neist vabaneb, seda parem.
VII.
Sekeldused Tigapuu ja direktoriga mõjustasid Indrekut kahtepidi -- teda ennast isiklikult ja tema
vahekordi teistega. Tahes või tahtmata ta oli pidanud heitma pilgukese neisse oludesse ja
inimestesse, kus keskel tal tuli elada ja teotseda. Ta hakkas aimama, et kui ta ei tahtnud
sattuda igasugusesse tühjatähja ega raisata oma viimseid väheseid nii hädatarvilikke kopikaid,
siis ta pidi hakkama talitama teisiti. Ta pidi õppima teisiti elama, kui oli elanud kodu või kirjutaja
juures, kus oli tegemist ainult vana Maiega või paari poepoisiga, kes otsisid tema tutvust.
Varsti märkas ta, et tema kipub üksi jääma. See olenes temast endast, aga ka teistest