Byron
puudega, ta nimelt lonkas pisut, kuid ta tegi tööd ja hiljem oli ta väga tubli ratsutaja ja
ujuja.
Õppis ta Harrow'i poistekoolis, edasi Cambridge Ülikoolis humanitaar
teadusi. Tundis väga hästi Ladina ja Kreeka keelt. Ülikooli aastatesse kuuluvad
esimesed luule katsetused. 1807 ilmub luulekogu ,,Jõude tunnid". Kuna Byron oli
luuletaja väga avameelne oma muljetega nooruse armuelumuljetes siis kriitikute seal
avaldas suure pahameele. Byron vastas kriitikute teravate pilgetele, oma uue
poeemiga ,,Inglise Bardid ja Soti kriitikud". ,,Jõude tundide" luulekogus ilmus ka
luuletus ,,Laps olla muretu veel ". Selles meenutab luuletaja oma lapsepõlve, Sotimaa
loodust ja selle ilu.
Loodus samastub Byronile vabadusega. Vabadusele vastandab Byron
seltskonna, ühiskonna reeglid. Byronisse hiilivad tasapisi üksindustunne ja maailma
valu. Byroni luulesse ilmub varakult humoorikas-satiiriline laad ja eriti avaldus tema
satiiriku anne ,,Inglise Bardid ja Soti kriitikud"