Minu suurim muusikaelamus
Essee
Ingrid Tarmu
M
õne aasta eest, just enne Jõule, külastas Tallinnat Joe Cocker'i nimeline blues'i ja
bluesrock'i laulja. Ostsin pileti ja seadsin sammud kontserdimaja poole ise hinges
juba valmistunud järjekordseks aja raiskamiseks. Selgus, et see kontsert oli üks
vähestest viimasel ajal külastatud muusika etendustest, mille puhul tundsin, et piletirahale ei
oleks leidunud mõnda paremat rakendust.
Olles sündinud II Maailmasõja lõpul ning seega juba küllaltki
soliidses vanuses suutis Cocker mind (ja loodan ka teisi kuulajaid)
paeluda oma vahetu, kohati ülidramaatilise esinemislaadiga: tehes
kätega ebamääraseid ringikujulisi liigutusi, ja imiteerides mõlema käe
nimetissõrme ja pöidlaga õhku näpistamist, lõi Joe Cocker "käigult"
laval omapärase viipekeele. Sellise esitusviisiga puutusin ma kokku
esimest korda
annaabi.ee 
