Barokk-kunst
paeluvad tõsiselt ka maali need osad, kuhu on koondunud mitmesuguseid ilu- ja tarbeasju,
voltidena langevaid draperiisid, muusikainstrumente ning teisi esemeid, mis omavahel kauni
grupina natüürmordiks koonduvad.
Omalaadse valguse- ja värvikäsitluse kõrval on Vermeeri tööde eripäraks ka äärmiselt
selge ülesehitus, mis kohati läheneb geomeetrilisele täpsusele ning korrapärasusele. Pindade
ja nurkade, valguse ning varju, perspektiivi ja rakursi mõju pildiruumis on täpselt läbi
kaalutud. Vaadates Vermeeri interjööre, milles valitseb sügav sisemine korrastatus, meenub
tahtmatult, et 17. sajand kannab endas ka tugevaid ratsionalistlikke elemente. Vastukaaluks
baroklikule eksalteeritusele tekkisid näiteks prantsuse kunstniku Nicolas Poussini klassit-
sistlikud kompositsioonid ja tema kaasmaalane Rene Descartes tõstis filosoofias aukohale
mõistuse ja loogika. Midagi selle sajandi mõistuspärast korda otsiva inimvaimu taotlustest