Heiki Vilep ja uusim lastekirjandus
12
vaid juhtumisi piiravat. Pilt mõjub nagu väljalõige avaramast, vastuvõtjat ümbritsevast
maailmast. (Müürsepp 1996: 6).
Nähtus, mis anglo-ameerika kultuuriruumis viis pildiraamatute üleproduktsioonini
1970ndatel ja 1980ndatel, jõudis Eestisse taasiseseisvumisajal: suurte rahvusvaheliste
kirjastuste teke võimaldas trükkida ühele jooksvale pildipoognale erinevates keeltes
teksti. See annab võimaluse hoida trükikulud väga madalal, kuid avab tee
halbadele/toimetamata tõlgetele või läheb muganduste tõttu kaotsi algne mõte, sest
originaalautori ega -kunstnikuga tehtavate muudatuste üle ei konsulteerita. (Hunt 1995:
311). Erandlik pole sellisel juhul ka pildi ja teksti vastuolu, tekst ise aga võib olla
keeleliselt rohkem kui küsitava väärtusega.
Kuigi laste kunstitaju arendamiseks tuleks neile pakkuda ka kaasaegset sümbolistlikku