Eesti kirjanduse ajalugu II põhjalik konspekt
*K. Lepik "Kangelaskalmistu" rahvusliktraagiline taust on kokkupõimitud graafilise
eksperimendiga. Ristid kõnelevad enda eest
+ tulevad esile piltluule katsed nii kodumaises kui ka pagulaskirjanduses
Lepiku luule on värviline: "Kollased nõmmed". Kirjutab värvinimedega tekste ja tekstisarju.
Visuaalne külg on tähtis, kas ta luulekeel on alati visuaalne? Selles mõttes ei ole, et nt B.
Kangro võib maalida detailitundliku pildi Tartust, aga Lepik pildimaalimist sõnadega ei tee.
* "Pop-pagulase võitlussalme 1" - iroonilisus, teravus. Mitte, et Lepik verbe koguaeg ära
jätaks, aga mingil moel üldisem elliptilisus ja lakoonilisus on talle omane. Surub sellist
tüüpi võtetega teksti kokku.
Kui midagi välja tuua, siis 50-60ndate Lepikust v alguseluulet. Teatav professionaalsus on
kirjutamisviisis alati olemas, aga sissetöötatud esteetika rakendamine hakkab 70-
80ndatelsilma paistma ja siis tulevad ka mingid muutused