Kommertskunst ja sõltumatu kunst
reeglid, millest järgiti, taandub oma võidukalt kohalt uue ja modernse vastu. Kõik
sulandub üheks suureks värvigammapotiks. Inimene tahab ju koguaegset muutust ning
uudsust, värsket verd. Võib öelda, et kunst tapab kunsti.
Kui postmodernismi perioodil räägiti piltide tähendusest, rõhutati konteksti olulisust
ning fotograafia ja mälu siduvaid aspekte, siis praegune meelsus näib kohati 90.
keskpaiga omale vastanduvat. "Tähenduste" eest otsekui põgenetakse;
pildiloomingu lähtekohaks saavad pigem erinevate tähenduste ja osunduste
kokkupõrkest kui kontekstist tulenevad tõlgendused. Minevik näib aga taas
muutuvat üheks tabuteemadest.
On neid, kes väidavad, et valitseb neokonservatism ja foto on sellega seoses naasnud
1980. aastate modernsete väärtuste juurde; on arvamusi, et praeguses fotos puudub
(taas) intertekstuaalsus, et pildid piirduvad jälle vaid iseenda piiridega. Kaasaegset
fotot on süüdistatud ka selles, et ta ei esita erinevalt 1990
annaabi.ee 
