Oskar Luts
nukrutsevad meeleolud.
Osalt loomistarbest, osalt lugejaskonna pealekäimisel jätkas Luts Tootsi-lugude sarja. Vähemate vaheaegade
järel ilmusid temalt: ,,Suvi" (I 1918, II 1919), ,,Tootsi pulm" (1921) ja ,,Äripäev" (1924). Nimetatud teoseis
esinevad küll samad tegelased, kuid neid pole kujutatud säärase plastilisusega kui ,,Kevadeis". Samuti ei
anna kõnesolevad jutud tunnistust sellest ladusast jutustamisoskusest, sundimatust huumorist ega leebest
nukrameelsusest, mis on omased Lutsu pildikestele koolipõlvest. Vestelaadilised jutustused ,,Tootsi pulm" ja
,,Äripäev" kannavad eelkõige süvenematuse ja ruttamise pitserit, mis nende kunstilist väärtust suuresti
kahandab.
Tootsi-lood, eriti ,,Kevade" I ja II, põhinevad kirjaniku isiklikel mälestusil Palamuse
kihelkonnakoolist ja selle lähemast ümbrusest. Võib eksimatult väita, et Tootsi-lugude kunstiküpsema osa
moodustavad need teosed, mis sisaldavad rohkem tõsielulisi elemente ja reaalseid inimtüüpe. Elulähedus ja