Kehakunst
kahtlemata laideti tätoveerimist mitmel tagasihoidlikumal viisil kõikjal maailmas, kus ristiusk oli
tõusuteel, püüdes nii võidelda ebausu ja paganlusega. Need varakristlased olid sihikul oma
uskurm ise tõttu, et tätoveerimine on seotud rituaalide ja sümbolismiga. Rooma ajaloolane
Herodianos kirjeldas tähelepanekuid esimesest sajandist, mil keltide loomi kujutavad
kehamärgistused jäeti sihilikult riietega katmata. Tegelikult nimetati Põhja-Britannia rahvast
piktideks just niisuguste kujutiste eksponeerimise järgi. Isegi Julius Caesar kirjeldas neid 55. a
7
eKr oma Gallia sõdade ülevaates. Taanlastel, norralastel, anglosaksidel, gallialastel ja
germaanlastel olid kõigil tätoveerimise traditsioonid, mis keskendusid perekonna- ja
hõimusümbolitele. Tätoveerimine polnud tundmatu ka teistes Euroopa mandri iidsetes
kultuurides