Tõde ja Õigus II Terve tekst
jõudis öelda oma viimse sõna, oma viimse soovi, oma viimse saladuse. Ramilda arvas, et
surmaga võib talitada samuti, nagu Dr. Rotbaumiga, selle ravila Kristusega, aga surmaga ei
võinud. Dr. Rotbaumi võis ninapidi vedada, aga surm vedas teda ninapidi: lubas anda aega
homseni või ka ülehomseni, aga tuli juba täna, tuli siis, kui teadis teda kõige vähem oodata, kui
ei teadnud teda ehk oodata Dr. Rotbaumgi. Surm tapab samuti nagu piknegi. Aga mis ütles
härra Maurus pikse kohta? Pikne ei tapa kunagi õigel ajal. Samuti teeb ka surm: tuleb ja tapab
su noorelt, kui usud võib-olla esimest korda, et sind armastatakse ja et sina ka ise võiksid
armastada; tapab su nii-öelda enneaegu. Aga ka sellestki ei pea ta kinni, vaid tapab su ka
enneaegses surmaski enneaegu, nii et enneaegsus tõuseb juba teise astmesse, nagu tunneks
surm ka matemaatikat. Ah, surmal ongi see õige matemaatika, mis võidab vististi igasuguse