välja venimast. Oli olemas tavaline vibu, pikkuselt mehele umbes rinnuni, kuid XIV sajandiks oli tekkinud uus vibutüüp: pikkvibu. See oli ligi kahemeetrine vibu, mille nooled olid üle meetri pikad, kuid seejuures peenikesed (läbimõõt alla 1 cm), kuna kaal oli noole juures väga oluline, see mõjutas laskekaugust. Sellise vibuga võis lasta nooli väga kaugele, kuni 300 m; sellel oli samuti väga suur läbistusjõud: keskajal on kirjeldatud, kuidas pikkvibust lastud nool tabas üht sõjameest jalga, läbistas seda katva turvise ja nahkvammuse, reie, sadula, ning tappis hobuse. Vibukaare tõmbejõud oli ligikaudu 60 kg (u. 589 N). Vibunöör oli punutud kanepist või siidist, vibuküti vasakus käes oli paksust nahast kinnas, mis takistas kätt ära hõõrdumast. Inglise pikkvibukütid said väga kuulsaks ja otsustasid mitme lahingu saatuse.
Vibu kasutati kaugelt võitlemiseks, ning läbi ajaloo on just tihti vibukütid olnud lahingu lõpptulemuse otsustajateks.Vibuga sai lasta 10-12 noolt minutis, mis võisid teatud kauguselt läbistada isegi raudrüü. Nooletabamuse saanud sõdur oli võitlusest eemaldatud kuni noole väljaopereerimiseni, noole tekitatud haavad olid raskemad ja ohtlikumad, kui kuulihaavad. Keskajal on kirjeldatud, kuidas pikkvibust lastud nool tabas üht sõjameest jalga, läbistas seda katva turvise ja nahkvammuse, reie, sadula, ning tappis hobuse. Vibukaare tõmbejõud oli ligikaudu 60 kg (u. 589 N). Vibu koosneb koolutatud painduvast puust ehk loogast ja selle otsi ühendavast vibunöörist. Vibunöör oli punutud kanepist või siidist, vibuküti vasakus käes oli paksust nahast kinnas, mis takistas kätt ära hõõrdumast. Küttide täpsus oli hämmastav,
annaabi.ee 
