nende siirdamist. Üha laiemalt rakendatavaks on saanud nn. DNA-sõrmejälgede metoodika. See nimetus on tuletatud 19. sajandi lõpul avastatud nähtusest, et iga inimese sõrmejäljed on kordumatud. Inimese DNA-järjestuste uurimisel selgus, et genoomis on rohkesti muutlikke piirkondi e. lookusi, mida saab eristada fragmentide pikkuse järgi. Genoomi restriktaasidega töödeldes saadakse eri pikkusega DNA-fragmendid, mille pikkusmuster on eri indiviididel märgatavate erinevustega. Eri pikkusega DNA-fragmendid eraldatakse elektroforeesiga. Tulemuseks saadakse pilt, mis sarnaneb ribakoodiga. Suurima läbimurde DNA-sõrmejälgede metoodika arengusse tõi 1983.a. leiutatud polümeraasse ahelreaktsiooni meetodi kasutuselevõtt. See meetod võimaldab mõne raku olemasolu korral paljundada kindlat DNA-lõiku mõne tunni jooksul miljonis koopias, mis annab võrdlevaks uurimiseks piisavalt materjali
segu ja siis tänu sellele jagunevad lõpuks ained erinevalt...tekivad erineva kiirusega komponentide grupid...mis siis hiljem tehakse kindlaks vastavate füüsikaliste meetodite või keemiliste reaktsioonide kaudu 51. Elektroforees. Genoomis on rohkesti muutlikke piirkondi e lookusi, mida saab eristada fragmentide pikkuste järgi. Genoomi restriktaasidega töödeldes saadakse eri pikkusega DNA fragmendid, mille pikkusmuster on eri indiviididel erinev. Need eri pikkusega fragmendid eraldatakse elektroforeesiga ja tulemuseks on pilt, mis sarnaneb ribakoodiga. Selle meetodi abil saab indiviide eristatada ja isadust kindlaks teha. 52. Nukleiinhapete hübridiseerimine. Põhineb denatureerunud DNA ja RNA renatureerimisel, mis tähendab, et teatud tingimustel denatureeritud NH ahelad on võimelised taastama oma endise struktuuri. See on võimaldanud luua kõrge
annaabi.ee 
