Keskaegsed relvad
tingimustes, oli jalameestel õnnestunud rüütlite üle võit saavutada. 15. sajandil
hakkas aga jalaväelaste osatähtsus suurenema. Seejuures tuleb rõhutada, et nende
seas kasvas järk-järgult palgasõdurite osakaal. Need olid aga professionaalid, kelle
oskused täienesid pidevalt ja ühtlasi ka raskeratsaväe vastu võitlemiseks. Jalameeste
seas üha suuremat populaarsust võitnud hellebardide kõrval võeti 15. sajandi keskel
kasutusele pikkodad e piigid. 45 meetri pikkuste piikidega tihedalt kokku koondunud
jalaväeüksus meenutas väliselt turris siili või okassiga, mida rüütlitest raskeratsavägi
polnud võimeline enam murdma (Howard 1999, 2425).
Teise osa jalaväest moodustasid tulirelvadega varustatud ja pidevalt laskmist
harjutanud mehed. Järk-järgult täiustati ka püsse. Kui raudotsaga ammunool võis
kumera pinnaga kaitserüült küllalt kergesti ära põrgata, siis püssist lastud tinakuul,
annaabi.ee 
