Erakorralise meditsiini tehniku käsiraamat
tugeva esemega) või kaudne jõud (väändumine, paindumine, kokkusurumine) luule, mille
tagajärjel tekib selle murdumine. Luumurd võib tekkida ka iseeneslikult luu hõrenemise tõttu
(patoloogilised murrud). Luumurd võib olla lahtine või kinnine, peale selle liigitatakse luumurrud
nii murru anatoomilise piirkonna järgi (epifüüs, metafüüs, diafüüs), liigese haaratuse järgi
(liigesesisesed, liigesevälised), nihkumise, killulisuse ja murru vormi järgi (põiki-, risti-, spiraal-,
pikimurd). Sageli esineb kombineeritud luumurde. Täpne klassifitseerimine pole niivõrd oluline
õnnetuspaigal, kuivõrd meditsiiniasutuses, et otsustada lõplik ravitaktika (kirurgiline,
konservatiivne), seda tehakse röntgeniülesvõtete ja vajadusel ka kompuutertomograafia abil.
Murru tüübist olenemata, omab suuremat tähtsust vigastuse raskuse seisukohalt vigastatud
pehmete kudede haaratus. Mida rohkem on koos luu vigastusega, või ilma, vigastatud ka pehmed