Andrus Kivirähk "Ajaloo keerises"
kulminatsioonini.
„Ajaloo keerises“ on modernistlik proosa, tegu ei ole kindlasti realistliku
teosega. Narratiivi arenedes saame lugeda väga mitmeid õõva tekitavaid
ja absurdseid vanatädi mälestusi, näiteks kuidas keegi Niina olevat
trammis sünnitanud ja Alberti naine sünnitas jää peal või kass kukkus
hirmust 1944. aasta Tallinna pommitamise ajal korstnasse, aga
korstnapühkija arvas, et keegi on liha hautanud jpm. Vanatädi jutustab
neid ühtejärge, ilma üleminekuteta ning pikib sisse nimesid, kes tema
külaliste ja ka lugeja jaoks on täiesti tundmatud. Meenutused pärinevad
väga erinevatest aegadest, kuid kõik on siiski kaugemat minevikku
puudutavad. Mõnes leiab ehk lugeja, kes Eesti ajalugu tunneb, mingeid
seoseid, kuid Kivirähk on juurde lisanud alati üllatusliku nüansi ja kõik
muutub jälle absurdseks. Mälestuste heietamise ajal keerab vanatädi
korteriukse lukku, näpib seda pidevalt ja miskipärast neelab võtme alla.