Hea kiirus ja halb aeglus.Või vastupidi?
Harjutame ennast õigemini
olemegi juba harjunud mõttega, et elame ajastul, millele kiirus on ühest küljest midagi omast, ent samas ka
midagi rõhuvat, meie iseseisvust ja olemust allasuruvat.
Kiirus see on ühest küljest efektiivsus ja tootlikkus, kuid teiselt poolt on see ka pealiskaudsus ja üleüldse
igasuguse sügavama tähelepanuvõime surm, rääkimata mainitud ohust isiklikule vabadusele ja indiviidi
omapärale.
See kõik on muidugi õige. Kui piitsutame iseennast ja oma lähedasi nii era kui tööelus pidevalt kiirustama, sööma
hommikusööki käigu pealt, lahendama tööülesandeid «multitaskides» ning suhtlema sõpradega ainult mõne
rutaka ja lohakalt sõnastatud ekirja teel, siis on selge, et ei meist ega neist jää peagi järele suurt midagi muud kui
mõõtmatu tööpõld psühholoogidele, vahest aga lausa psühhiaatritele...
Ometi on see vaid poolik tõde