Oli laupäeva varane hommiku tund, kui astusin välisuksest välja. Järjekordne õudus minu unes oli põhjuseks, miks ei saanud magada. Uksest välja saades tundsin kergendust ja kummalist vabadust elu suhtes ja pähe tekkisid mõtted ehk on aeg nüüd põgeneda ja alla vanduda muredele. Minu nägu katsid külmad ja teravad vihmapiisad. Just nagu elu piitsutaks mind ei millegi ja väikeste pahanduste eest, mis on kunagi tehtud. Tol hetkel ma ei mõelnud midagi ning jalad valisid ise suuna kuhu minna ja kuidas minna. Kõrvaklapid kõrvas ja telefonis mängiv muusika lisas totaalse efekti, et nii just peabki. Laulusõnad kinnitasid, et asjad kulgevad nagu nii halvasti ning mina seda muuta ei saa. Mind tabas just kui välk selgest taevast. Mis mõttes ei saa, alati saab, 118 Järsku tekkinud mõtted summutasid muusika, mis mängis endiselt taustaks
tunda.
Probleemid, mis sünnivad meie keelevormide esitõlgendustest, on oma loomult sügavad.
Need on sügavad rahutused; nad juurduvad nii sügavalt meis nagu meie keele tähtsus. sest
selgus, mille poole me püüdleme, on igal juhul täielik. See aga tähendab, et filosoofilised
probleemid peavad täielikult kaduma. Tõeliseks avastuseks on avastus, mis annab võime
filosofeerimist katkestada kui ma seda tahan. Avastus mis vaigistab filosoofia, nii et teda ei
piitsutaks küsimused, mis enda küsitavaks teevad.
annaabi.ee 
