Muinas-Eesti sõjandus
sepp hakkas neid jäljendama. Taolisi on mõnes Venemaa väikemuuseumis ning ka
Lätis.
Rootsist, Taanist ning Inglismaalt on leitud sõjanuiapäid, mille kunstiline lahendus
on väga peen ning mis olid tõelised staatusesümbolid. Kõige uhkem sõjanuiapea
leid on Ahvenamaalt Finby’st leitud pronksist sõjanuiapea. (ristisõdija annab
vannet?) See on pärit 12. sajandi lõpust – 13. sajandist (?)
Peale tavaliste sõjanuiade on omal ajal olnud ka piitsnuiad (kettnuiad?), need on
samuti ääretult efektiivsed ning head relvad.
Vibu
Venelastega seoses on Henrik korduvalt maininud vibukütte. Eestlastega seoses
Henrik vibulaskmist maininud eriti ei ole, vaid kahel korral. Ta mainis saarlasi.
Eestlased küll kasutasid vibu, kuid kasutasid seda suhteliselt vähe. Põhjuseks võib
olla näiteks see, et meil muinasaja lõpul kütiti metsloomi vähe (metsloomaluid
kõigist luudest vaid 10%)