VANA-ROOMA INIMESTE ERINEVAD TEGEVUSALAD JA ELU-OLU
nad erakoolid, mis tähendas, et tihti olid õpetajateks vanaks jäänud talupojad, invaliididest
sõdurid või haiged käsitöölised, sest algkooli asutamisluba oli igal vabal roomlasel. See
8
tähendas, et õpetaja pidi ise otsima koha tundide läbiviimiseks ning pidi tõusma varem, kui
ülejäänud roomlased, kuna õpilased saabusid juba päikesetõusul. Õpitoas valitses karm
distsipliin: tavalised karistused olid kepi- või piitsanuhtlus (Tiidus 1997). Keisririigi languse
ajal valvasid võimud õppijate järele, et viimased käiksid korralikult koolis ega jõlguks
kahtlastes seltskondades.
Õpilasteks olid nii väikesed poisid kui tüdrukud (viimaseid aga kesk- ega kõrgkooli ei
lubatud, nemad täiendasid pärast kirjaoskuse omandamist praktilisi oskusi ema käe all). Algul
tuubiti tähestikku, sellele järgnes silpide lugemine ja kirjutamine ning viimaks tegeldi alles
tekstiga
annaabi.ee 
