Raamatupidamise tekkimise täpset aega ei ole määratletud. Arvatakse, et Vana – Hiinas kujunes algeline arvestussüsteem välja juba 8000 aastat tagasi. On teada, et mitmesugustel materiaalsetel infokandjatel (kivisse raiutuna, puusse lõigatuna, liivale joonistatud või savist majaseinale kraabituna jms.) on peetud arvestust aastasadu. Vana- Egiptuses pidasid vaaraode vara arvestust preestrite õpetatud ametnikud arvepidamiseks kohandatud piitsa või nööri abil - piitsal või nööril oli iga maksja kohta suuruse järgi oma nöörikene, kuhu võlasummade tekkimisel seoti sõlm. Võla tasumisel harutati sõlm lahti (või kustutati puutükilt märge, juhul kui arvestus oli peetud kriipsukeste vedamistega sellele puutükile). Hiljem kasutati arvepidamiseks juba kivist ja marmorist tahvleid. Uuele tasandile arenes raamatupidamine siis, kui võeti kasutusele mündid. Alates sellest ajast oli võimalik üles kirjutada kogu omand, mitte ainult koguseliselt, vaid ka
Raamatupidamist reguleerivad seaduslikud aktid Raamatupidamise seadus Raamatupidamise teke ja areng Raamatupidamise alged pärinevad ürgajast (toiduvaru arvestus kivisse raiutuna). Vana-Egiptuses pidasid vaaraode vara arvestust preestrite õpetatud ametnikud. Arvet peeti puutükil, piitsa või nööri abil. Piitsal või nööril oli iga maksja kohta suuruse järgi oma haru. Võlguantud või saadud summa märgiti puutükile või seoti nöörile sõlm. Võla äramaksmisel kustutati märgid puutükilt või harutati sõlm lahti. Roomas kasutati kivist ja marmorist tahvleid. Teoreetilise aluse sai arvepidamine XV sajandi lõpul. 1949 ilmus Veneetsias munga Luca Paccioli kahekordse raamatupidamise õpperaamat "Traktaat konodest ja kirjenditest". Enne
annaabi.ee 
