Romaani stiil
teiseni vastas juba põhiiseloomult romaani stiili „maalähedusele“ ja
raskepärasusele, samuti horisontaalne puulagi. Ristvõlv sisaldab endas
sellevastu suuremaid tõusuvõimalusi. Ta on saavutatud kahe silindri
ristlevast lõikumisest ja toetub tasakaaluliselt kogu oma raskusega mitte
enam tervele külgseinale, vaid neljale piidale, mis on asetatud võlviku (ühe
võlviga kaetava ala) nurkadesse. Ristina jooksevad neilt piitadelt võlvi
kandvad võlvi kandid (roided) üles keskpunkti kokku, kuhu keskuse
rõhutamiseks paigutati sagedasti nn. päiskivi. Sellise võlvi juures on kogu
raskus koondatud vähestele kindlatele punktidele, võiv ise on palju kergem
ja võib tõusta palju kõrgemale kui raske silindervõlv. Seda ristvõlvi kergust
kasutas kõrguse saavutamiseks alles järgmine stiiliperiood, gootika. Romaani
ehitistes esineb ka ristvõlv veel võrdlemisi raskelt ja staatiliselt lamava
kattena.