Sakslaste ja latgalite ning eestlaste võitlused Pärast liivlaste ja latgalite alistamist alustasid sakslased rünnakuid Lõuna Eestisse. Kõigepealt langes nende löögi alla Ugandi maakond. Ugandisse tulid kaasa ka latgalid, nende saadikud esitasid eestlastele mitmesuguseid nõudmisi. Läbirääkimised nurjusid, saadikud lahkusid ,,üksteist vastastikku üliteravate odadega ähvardades". 1208. aasta sügisel hakkasid ordurüütlid, kaasas ka piiskopimehed, muud sakslased, latgalid ja liivlased, Ugandisse minema. Rüüstati külasid ja tapeti inimesi kuni jõuti Otepää linnuseni. Linnus süüdati põlema, pärast kolme päeva puhkust lahkuti koos oma saagi ja vangidega. Ümera lahing 1210. aastal korraldasid eestlased suurema retke latgalite aladele ja piirasid kolm päeva Võnnut. Kuuldes sakslaste abivägede saabumisest olid nad sunnitud linnuse alt lahkuma, kuid korraldasid jälitama tulnud vaenlastele varitsuse.
hüvitamist. Need keeldusid, kuid saatsid siiski omakorda saadikud latgalite juurde, kus toimus uus kohtumine tüliküsimuse lahendamiseks. Kumbki osapool oma seisukohtadest aga ei taganenud ja lahku mindi vastastikuste ähvarduste saatel. Esimene sõjakäik Ugandisse Peagi läksid mitmed latgalite vanemad eesotsas Waridotega Riiga, küsides sealt sõjalist abi ugalaste vastu, mida sealt ka lubati. Septembri paiku koguti vägi, kuhu kuulusid piiskopimehed, orduvennad, Riia kaupmehed, liivlased ja latgalid. Väejuhtidest on Läti Henrik nimeliselt välja toonud Alberti venna Theoderici. Vägi liikus Ugandisse, rüüstas seal, süütas põlema maakonna keskse linnuse Otepääl ning pöördus röövsaagi ja vangidega tagasi. Seda sõjakäiku on traditsiooniliselt peetud muistse vabadusvõitluse alguseks. Mõõgavendade ordu rüütlite kujutis 1911. aastal ilmunud teatmiku "The Catholic
annaabi.ee 
