Eesti kultuurilugu
·15. sajandi algul oli Eestis poolesaja mõisa ümber
·16. sajandi alguseks ületas nende arv 200 ning
·Liivi Sõja alguseks oli Eesti territooriumil juba 486 mõisat
·19. sajandi keskpaiku oli Eestis umbes 1120 mõisat. Keskajast uusajani kujutas mõis endast
tagasihoidlikku laagrikohta või peavarju. Seal asus
ajutiselt või püsivalt mõisaomaniku asemik - foogt või siis maarahva hulgast tööde juhatajaks
värvatud kubjas. Mõisa omanikud ise elasid linnades või ordu-ja piiskopilossides. Mõisa
hoonestik koosnes elumajast ja tavaliselt veel tallist ja rehest. Nende ehitustehnika põhines
olulises osas maarahva ehitustraditsioonidel. Talutubadest erinesid mõisa eluruumid
siseplaani, klaasakende ja kohati tapetseeritud seinte poolest.
15.-16. sajandi vahetusest hoogustus teoorjusliku mõisamajanduse areng, kuna kujunesid
soodsad tingimused vilja eksportimiseks Läände ning mõisnikel tekkis majanduslik huvitatus
oma põldude laiendamiseks