Inglismaa ajalugu
püüelda lähemate suhete sisseseadmise poolde Skandinaavia luterlike
kirikutega.
Üks peamisi punkte, mis anglikaanide ja luterlaste lähenemisel on raskusi
valmistanud, on seotud nn ajaloolise piiskopiameti (historic episcopate)
mõistega. Erinevalt saksa reformatsioonist, kus katoliku piiskopid ei tulnud üle
usupuhastajate poolele, säilis Inglismaal piiskopiamet ajaloolises
järjepidevuses. Reaktsioonina Cromwelli-aegsele puritanismile hakati 17. saj
keskpaigas Inglise kirikus piiskopiametit kiriku ühtsuse ja katoolsuse tagajana
kõrgelt hindama. 1662. aasta ordinatsioonikord sätestab, et edaspidi kuulub
diakoni, preestri või piiskopi ordineerimise õigus üksnes piiskoppidele.
Kõrgkiriklik suund sai uut hoogu eriti 19. sajandil seoses nn Oxfordi-
liikumisega, mille üheks eestvedajaks oli John Henry Newman. Tema silmis
oli anglikaani kirik katoolse (üleilmse) kiriku üks haru, kõrvu Rooma-katoliku ja
Ida-õigeusu kirikutega. Mandri-protestantidesse suhtus Newman umbusuga,
annaabi.ee 
