Goethe - Noore Wertheri kannatused
koera, kes seal esimese kirvehoobi andis. Mina, kes ma jääks leinama, kui mul õues paar
sellist puud kasvaks ja üks neist vanaduse kätte sureks, - mina pean seda nägema.
Lk. 75- Kui vaatan aknast välja kaugele mäekingule, mille kohal hommikupäike tungib läbi
udu ja kuldab vaikset rohumaad, ning taamalt lookleb minu poole tasane jõgi raagus pajude
vahel, oo, kui seal see kaunis loodus mu ees nii liikumatult seisab nagu lakitud pilt, ei suuda
kogu see silmarõõm pumbata piisakestki õndsust mu südamest ajju, ja ma seisan Jumala palge
ees otsekui kuivanud kaev, otsekui mõranenud pang.
Lk. 87- Eile õhtul kiskus mind õue. Korraga oli tulnud sula, ma kuulsin, et jõgi on üle kallaste
tõusnud, kõik ojad suureks paisunud ja mu armas org allpool Wahlheimi üle ujutatud! ... Oli
kohutav vaatemäng näha ülalt kaljult all kuuvalguses tulvavaid voogusid üle põldude ja
aasade ja hekkide ja kõige muu veeremas, avar org kõrgemal ning madalamal üksainus
annaabi.ee 
