Suur rahvaste rändamine
leevendama impeeriumi lääneosa üha süvenevaid majandusraskusi. Samas avas edikt Rooma
võimustruktuurid riigi äärealade asukatele. Roomlaste seisukohalt esindasid äärealade asukad
võõrast ja vastuvõtmatut maailmavaadet, mis edaspidi tähendas kultuuride kokkupõrget, aga
ka senisest elavamat vastastikust mõjutamist. Majandus stabiliseerus Diocletianuse
valitesmisaegadel 284-305, mis aga ei suutnud senist elukorraldust enam päästa.
Impeeriumi sisevastuolude tõttu jäid piirkikaitsesse lüngad, hakkas toimuma sisseränne .
Piirist murdis läbi peamiselt karjakasvatusega tegelevate nomaadihõimudele allajäänud
paikne hõimuliit, seega olid sissetungijad enamasti põgenikud. Arvuliselt oli neid tegelikult
kokku mitu korda vähem, kui Lääne-Rooma kohalikke elanikke. Paljud nende elanikud elasid
kas orjade või vabade inimestena Rooma impeeriumi poolel ning juurutasid sealsete asukate
seas oma eluviisi ja maailmavaadet