Tõde ja Õigus II Terve tekst
uudiseks.
Piirikraavi nähes, mis jooksis nöörsirgelt läbi Jõessaare jõkke, tõusis tal tung seda mööda
minna. Aga kraav oli hirmus kokku vajunud ja kevadine vesi mitmes paigas tema kaldad
õõnestanud ning poristanud, nii et Indrek pidi saapad jalast võtma ja püksisääred üles käärima.
Ta oli alles hiljuti seda teed käinud, aga kuidas oli kõik vahepeal teiseks saanud! Või pettis teda
tema mälu? Oli ehk tema ise rohkem ja kiiremini muutunud kui see piirikraav ühes oma poriste
kallastega?
Vaikides kõndis ta kuni jõeni. Aga siin heledas rohelisuses ja pimestavalt sädeleva veepinna
kirguses, kus siiraviiralesid väsimatud pääsukesed, tõusis tahtmine häälitseda, nagu hakkaks ta
kaasa elama lindudega. Hõikas kord, hõikas kaks, nagu loodaks ta kustki vastuhõiget, aga ei
olnud jõeääres praegu muud vastajat kui aga hallid küünid, mis seisid ebakorralikus reas