Sõjaväekorraldus Vanaaja Roomas
ratsanikku. Hilisemal ajal kasvas ka abivägede arv leegionis.
Tavaliselt alustasid lahingut kergejalaväelased, kes seisid leegioni rinde ees vibude,
lingude ja viskeodadega, et vastase ridu segadusse viia, peale seda assuti vastastega
lähivõitlusesse.
Roomlased panid ka suurt rõhku oma sõjatehnika täiustamisele ja olid selletõttu ka
ühed oma aja parimad kindlusepiirajad. Nad kasutasid katapulte, müürilõhkujaid, ja
piiremistorne, millest sõjamehed võisid otse rünnatava kindluse müürile tungida.
Tõrjumaks vaenlase ootamatuid kallalekippumisi, õppisid roomlased ka rännakul oma
sõjaväelaagreid kiiresti ja turvaliselt muldvalli ning palktaraga kindlustama.