..Hobused on viga saanud ja justkui nutavad, kuigi mehed on ka ise hirmul, lasevad nad hobuseid maha, et nad ei piinleks. Hakkavad tagasi autote poole minema ja just siis hakkab jälle pommitamine, puud lõhkevad nende ümber. Miski tabab Pauli pead ja ta peaaegu minestab. Pomm lõhkeb ta ees. Paul poeb sinna auku kaitseks, ent see on osaliselt haud. Ta hoiab laiba lähedale kuni Kat käseb tal gaasimaski pähe panna, muidu nad piinleksid ja sureksid gaasirünnakutõttu. Ühe mehe käsi jääb kinni, vabastavad..Gaasimaskid on lämmatavad üks ja see sama õhk korduvalt. Gaas on piisavalt hajunud, et Paul saaks maski eest ära võtta. Paul märkab üht poissi, kes on puusale viga saanud, ta märkab ka, et tal ei ole aluspükse see on see sama, keda ta enne aitas. Kuid ta on väga kõvasti viga saanud ja ei jää muud üle, kui ta maha lasta, pole mõtet kanderaami tuua, ta sureks niikuinii kuid piineldes. Sajab vihma.
mulle võõraks, kuid mu südames olid veel haavad kinni kasvamata. Siis tulid sina. Rebisid mu haavad uuesti jõuga lahti. Sa tulid, arvasin et taas haiget tegema, kuid ei. Sa tulid ja anusid, et ma su tagasi võtaksin. Ma ei vaevunud mõtlemagi. Vastus oli ei. Ma ei oleks suutnud seda piina uuesti taluda. Ennem oleksin surnud. Su silmad põlesid valust. Ma nägin seda, tundsin kuidas su kehaosad üksteise järel külmaks ja kahvatuks muutusid. Tahtsin, et ka sina kannataksid. Tahtsin, et piinleksid valus, nagu mina tookord. Ütlesin sulle viimase ei ning jalutasin minema. Sa jäid sinna seisma kuni ma olin juba väga, väga kaugel. Sa nutsid. Ma kuulsin seda mitmesaja meetri taha. Ma ei kuulnud sinust enam mitu päeva, kuud. Ühel õhtul helistas sinu vend. Ta ütles, et oled surnud. Päeval mil me esimest korda kohtusime, aasta hiljem samal päeval sa surid. Oli see kättemaks? Seda ei saanud ma teada, kuna sind polnud enam. Sel hetkel varises mu maailm kokku
annaabi.ee 
