Vanasti oli inimestel piinapink, nüüd on neil press.
panna inimene rääkima seda, mida ta rääkida ei taha. (Ehk tunnistama seda, mida ta
tunnistada ei taha.) Piinamine on alati vägivallaakt ja inimmõistus on piiritu ning seega
on äärmiselt suur ka erinevate piinaviiside ja vahendite arv.
Keskajal võeti pea kõik abivahendid kasutusele, et piinatav oma teo üles tunnistaks, kas
ta siis tegi tegelikult seda või mitte. Näiteks nõidade leidmiseks langetati kahtlusalune
keevasse vette ja tihtilugu ei jäänud piinataval muud üle kui anda vastus, mida piinajad
kuulda tahtsid, sest valu oli kannatamatu. Lisaks seoti inimestel käed-jalad kinni ja visati
vette. Usuti, et kui inimene ära ei upu, siis ta on nõid ja kui upub, siis pole. Kuigi keegi
kunagi ellu ei jäänud, olid piinajad selles katses täiesti kindlad ja oma vigu ei
tunnistanud.
Tänapäeval on piinamismeetodid muutunud, kuid sageli tundub, et ka praegu piinajad pea
kunagi oma vigade eest vabandust ei palu
annaabi.ee 
